Ällimäkbiilikas

Kinkisin endale sünnipäevaks auto. Väga pikalt planeeritud kingitus oli, tervelt kaks aastat toitsin panka. Aga vähemasti sain täpselt sellise auto nagu mul tarvis – pakub vaimset ja meelelist naudingut ning samas on äärmiselt praktiline. Mõtlesin oma autot imetledes, et kust leida samasugune mees… Mehe-teema on viimasel ajal väga aktuaalseks muutunud. Kui sõbrannad eile uurisid, mida ma sünnipäevaks tahan, tuli mul automaatselt üle huulte: “Meest!” Nemad hakkasid muidugi ilkuma, et tõmbavad mulle mõne prinkis pepuga sportlase tänavalt, neid liigub siinkandis rohkesti. Ma pidin neile siis põhjalikku selgitustööd tegema, et Mees pole mingi suvaline, vaid täiesti konkreetsete parameetritega isik, kes neil nüüd loetud päevade jooksul tuleb üles leida ja mulle sünnipäeva hommikul koos lillede ja tordiga öökapi peale sokutada.
Mees on sepp (või puusepp või pott-sepp, peaasi et mitte soss-sepp); sünniaastaga 78 või varem, aga kindlasti mitte hiljem kui 80; vähemalt 180 cm pikk, pruunide silmade, heledate lokkis juustega ja aleksandertammertlike näojoontega; armastab koeri; soovib elada maal (soovitavalt rannikul); oskab pilli mängida ja hästi tantsida… Nooh, nüüd peaks juba piisavalt selge olema, keda otsida.

Tõenäolisem on muidugi, et saan sõbrannadelt kingituseks Riho Sibula kontserdi DVD, aga ei või iial teada. Lootus jääb. Ja eks neid sünnipäevi tuleb edaspidigi. Kuidas see Secreti värk oligi – lase oma unistus vabaks, siis saab see tõeks?

Aedniku õnn

“Till on üles tõusnud!” kilkasin mina mõned päevad tagasi ja jooksin oma suurt õnne ka sõbrannale näitama. Üle nädala aja oli see tops, kuhu tilliseemned külvasin täiesti must, ei ühtegi rohelist liblekest, mis võiks anda lootust, et sealt midagi tärkamas on. Aga nüüd paari päevaga, piu-pau ja terve tops väikseid tillikesi täis. Basiilik on ka väga kenasti idanenud. On lootust kodust pestot saada. Hernel pole keppi tarvis, sest hernest ma maha ei pannudki. Küll aga sai aia äärde istutatud paar lillhernest, mis kõigi eelduste kohaselt peaks ennast mööda võrgutraate ülespoole ajama hakkama. Hiljem panen nende kõrvale ka mõned päevalilled.
Peenral on juba murulauku, salveid, tüümiani, peterselli, rukolat, lehtsalatit. Eile istutasin melissi ja piparmünti. Sulnis. Keksin iga päev ümber oma peenralapi liblikapolkat tantsida ja kilkan vaimustunult nagu meie kõigi suur lemmik Jamie. Kui mu enam mind nüüd näeks, võiks ta õnnelikult ohata, et tütar polegi päris raisku läinud.

Middä??

Noormees, hinnanguliselt 16-aastane, maksab poes sularahaga. Müüja küsib mahedal toonil ega poisil juhtu veel 70 senti olema. Mina seisan mõned meetrid eemal ja kuulen küsimust selgesti. Noormees vaatab hetke müüjale otsa ja siis küsib ehmatavalt valju häälega: “Middä?” Müüja kordab küsimust sama malbel toonil ja poiss leiab veel 70 senti. Järelikult, saab eesti keelest aru küll, aga kuulmisega on kehvasti.

Mõtlen, et kas tolleks ajaks kui praegune melomaanide põlvkond, kes isegi omavahel näost-näkku suheldes kõrvaklappe kõrvast ei võta, 40-50 aastaseks saanud on ja varajase kurtuse käes kannatab, on hakatud tootma mingeid eriti vinge disainiga kuuldeaparaate? Selliseid ilusaid sätendavate kivikestega ja värvilisi, mida valitakse vastavalt rõivastusele nagu kõrvarõngaid või lipsunõela…

Maal saab internetti kaevust ämbriga tõmmata. Tasuta.

Jälgisin nädalavahetusel huviga oma väikevenda. Tüüp kammib pea ära, paneb õueriided selga ja lahkub seljakotiga varustatult metsa suunas. Ja on paar tundi kadunud. Tundub kahtlane, sest muidu on teda praktiliselt võimatu toast välja saada. Tagasi tulles on imelikult heas tujus. Hiljem käib ümber majapidamise, hoides ühel väljasirutatud käel sülearvutit ja teisega sätib pea külge seotud seadeldist, mis koosneb kahest suurest omavahel ühendatud plekkpurgist, mille külge on veel omakorda kleebitud paberist ja fooliumist valmistatud lehter. Vanemad näevad, kuidas nende pesamuna üritaks justkui maaväliste olenditega kontakti saada, aga ei imesta sugugi. Järeldan, et see on neil suhteliselt tavapärane rutiin. Uurin, et mis värk on ja saan teada, et vend hangib õhust internetti. Selleks siis see pea külge seotud kaadervärk. Ja metsa serval on kraavi ääres üks suurem kivi, milleni naaberküla wifi ulatub. Tuppa ei taha wifi hästi jõuda, sest maja ümber on suured puud, aga kui väga üritada, siis saab signaali ikkagi kätte. Praegu saab toas kahekesi internetis käia, üks hoiab antenni sobilikus suunas ja teine surfab. Aga antenni võib kardinapuu külge riputada ja siis saab ka üksi surfamisega hakkama.

Vanem vend oli noorena usin kala püüdma, mäletan, et tõi isegi paar haugipurakat koju. Väikevend püüab plekkpurkidega internetti. Ajad muutuvad.

Väike Illimar

Olin saanud vaevalt pool tundi oma väikesel sõbral külas olla, kui tema juba küsib: “Kas sa jääd ööseks?”
“Ma tõesti ei tea. Polnud küll plaanis. Võib-olla kui sa natuke vanem oleksd…” naljatan vastu.
“Paluuuun, jää ööseks!” ei jäta tema.
“Miks sa tahad, et ma jääksin?” küsin.
“Aga ma tahan sind ju hommikul ka näha!”

Millest see tuleb, et väikesed mehed oskavad täpselt õigel ajal ja õiges kohas öelda seda, mida tahaks suurte meeste suust kuulda?

Minu buss

Minu elu on buss, mille juht olen mina ja reisijateks on minule kallid inimesed. See buss ei ole eriti suur ja sellepärast on see rahvast puupüsti täis. Kõik istekohad on täis ja seisukohad on ka täis. Kui keegi veel tahab peale tulla, pean alati hoolega kaaluma, kas see inimene on piisavalt eriline, et tema pärast buss kinni pidada ning kõigil teistel pisut koomale tõmmata paluda, et uuele tulijale ruumi teha. Reisijad on head inimesed, võtavad koomale kui tarvis, lubavad uue reisikaaslase peale ja meie ühine sõit võib jätkuda.
Siis ühel hetkel on tee ääres hääletaja ja ma tean, et pean ta peale võtma, muud võimalust ei ole. Vaatan tahavaatepeeglisse ja näen, et salongi ei mahu enam tõepoolest mitte ühtegi reisijat. Seal pole ka mitte kedagi, kellest oleksin nõus hääletaja nimel loobuma. Kuid siiski pean ma bussi kinni ja kutsun hääletaja peale. Ja kuna tagapool ruumi enam ei ole, luban tal istuda enda kõrvale juhitoolile. Kahekesi on juhiistmel kitsas ja ebamugav, juhtimine on oluliselt raskem. Reisijad on pahased, et mingil täiesti suvalisel tüübil luban enda kõrval istuda ja käike vahetada. Üks hääl tagantpoolt teatab, et kui see hääletaja järgmises peatuses maha ei lähe, siis läheb tema. Haaran mikrofoni ja teatan, et see on minu buss ja mina ütlen, kes läheb maha ja kes mitte. Kui olukord seda nõuab, hangin suurema bussi, aga enne lõpp-peatust ei lähe mitte keegi maha!
Ja sõit jätkub.

Aitäh, Kaidi, et mulle selle loo meelde tuletasid.

Kõiges on süüdi Evelin

Tundub, et ma olen pahadusega hakkama saanud.  Kui nii edasi läheb, siis peame iga nädal hakkama töö juures mõne kolleegi valmistatud leiba degusteerima ja võrdlema, kellel parem on. Aga tegelikult on muidugi Evelin Ilves süüdi, et poest rukkijahu pidevalt otsas on. Kui riigi esimene naine nüüd veel oma teise lapse otsustaks saada, lööks eestlaste demograafiline kõver maa atmosfääri augu ja elu jätkumine maa peal muutuks veelgi küsitavamaks.

Valgustatud isik

Oli tarvis autoga Tallinnas käia. Käisin tankimas ja võtsin siis suuna Tallinna poole. Linna piiril oli hääletaja, soliidses rõivas proua. Vajutasin pidurit, aga juba enne kui pidama sain, taipasin, et tegemist on miskitpidi häiritud isikuga. “Kuramus, äkki on purjus?” tekkis mõte. Aga uuesti gaasi anda ka enam ei sobinud. Ootasin kuni proua autoni jõudis ja mõtlesin kiiresti välja vale – lähen ainult 20 km kaugusele. Prouale see sobis, istus autosse. Siis tuli mulle meelde, mis asutus linnast mõni kilomeeter eemal Tallinna suunal asub. Aga polnud viga, proua oli rahumeelne ja sõbralik, kuigi mõte liikus ilmselgelt pisut teisel tasandil. Viisin ta 3 km edasi, järgmise suurema teeristini, kust ta edasi Valga pole hääletada sai.
Nende kolme kilomeetri jooksul arenes meil kiiresti vestlus.
Proua: “Teil mängib siin nii hea muusika. Ma kohe kuulan. Nagu kantri või midagi…”
Mina: “See on Johnny Cash.”
Proua (vaikselt): “No muidugi Johnny Cash.”
Mina: “Nägin hiljuti Johnny Cashist filmi, siis hakkaski meeldima.”
Proua: “Mis film see selline siis oli?”
Mina: “”Walk the Line”, elulooline film sellest kuidas Cash oma elu armastuse June Carteriga kokku sai.”
Proua (imestades) : “Kas meestel on siis ka sellist asja? Elu armastust?”
Mina vaikisin omaette naeratades, ei osanud midagi kosta.
Siis näitas proua näpuga kohta teeserval ja teatas: “Ma lähen siin maha.” Pidasin auto kinni. Autost väljudes ei öelnud ta “aitäh” ega “head aega”, ütles hoopis: “Teid pole veel keegi oma elu armastuseks pidanud, jah.”
See polnud küsimus, pigem nagu fakti esitamine. Ma ei osanud öelda muud, kui talle head teed soovida.

Avalik sõnum Riho Sibulale

Mees, Sa oled Orkuti jaoks liiga lahe.

Kollast lund ei tohi süüa

Astun hommikul välisuksest tänavale. Ilus valge lumi. Teisel pool tänavat läheb üks vanaema lapselapsega. Üle tänava kõlab lapse selge hääl: “Vanaema, kas kollane on piss?” Vanaema vastust ma ei kuule, aga kohe meenub Benny Hilli tõdemus “Learning all the time!”.