Viimasel ajal loen maru aeglaselt. Kaks lehekülge korraga. Aga eile õhtul võtsin ennast kokku ja lugesin “Helesinise vaguni” ühe jutiga läbi. Käisin kunagi etendust ka vaatamas, aga nüüd lugedes pani see mind natuke rohkem mõtlema.
Hakkasin mõtlema sellele põlvkondade vahele, mida seal põhjalikult käsitleti/kirjeldati. Kuidas 23-aastasele tibile visati nina peale, et too vene ajast midagi ei tea ja nagu tänased 30-35-aasatsed oleks viimased, kellele sellest ajast mälestused on jäänud. Ma vaidleks vastu. Mina olen Gorbatšovi ja perstroika aja laps ja mäletan veel väga hästi, kuidas siis elu oli. Muidugi ei saanud ma tolla päris kõigest aru, aga mäletan siiski.
Mina ja teised minu vanused on veel viimased, kes vaatasid Sojussmultfilmi multikaid ja neist ka midagi mäletavad. Nt suudavad pikemalt mõtlemata ümiseda Nu pogodi! tunnusmeloodiat.
Mina pole oktoobrilaps ega pioneer olnud, aga mäletan, kuidas vaatasin ilusat punakuldset oktoobrilapse tähekest ja unistasin ajast, mil mina olen nii suur, et võin seda märki kandma hakata. NSVL lagunes enne, kui mina piisavalt vanaks sain. Vene keelt lugeda ja kirjutada enne kui 1. klassi läksin. Jõule ei olnud pidanud kunagi enne 6-aastaseks saamist ning kui jõule avalikult ja üldiselt pidama hakati, ei saanud tükk aega aru, milleks need veel on. Mäletan, et poe riiulitel oli rohkem tühjust kui kaupa. Ja raha oli alati rohkem, kui seda tarvis oli, sest polnud midagi, millele raha kulutada.
Kunagi üritasin oma laulava revolutsiooni ajal sündinud venda sundida Tsaar Saltaani multikat vaatama, sest siis kui mina väike olin, oli see kõige tegijam multikas üldse. Vend vaatas, aga ei saanud päriselt aru millest ma nii vaimustuses olen. Mõned aastad tagasi mingil suvalisel läbul lugesime omavanustega koos peast Puškinit – Tsaar Saltaan siiani meeles.
Muidugi ei saanud ma väikse lapsena aru toonasest poliitilisest olukorrast. Ausalt öeldes ei teadnudki ma väiksena, et peale Venemaa ja NL-i liiduvabariikide üldse teisi riike maailmas on, aga selles peaksin süüdistama oma vanemaid, kes mind ei harinud. Brežnevist ja nendest teistest taatidest sain alles suuremaks saades teada, Leninit ja Stalinit ja Gorbatšovi teadsin juba väiksena.
Mäletan seda, et kartsin miilitasid ja piirivalvureid. Kui suvel randa sõitsime, pidid vanemad piirivalvurile passi näitama. Mina arvasin, et need kellel passi pole, lastakse koha peal maha. Kui miilitsate asemel politseinikud tulid, siis neid ei kartnud kunagi, sest need olid “omad”.
Hakkasin mõtlema sellele põlvkondade vahele, mida seal põhjalikult käsitleti/kirjeldati. Kuidas 23-aastasele tibile visati nina peale, et too vene ajast midagi ei tea ja nagu tänased 30-35-aasatsed oleks viimased, kellele sellest ajast mälestused on jäänud. Ma vaidleks vastu. Mina olen Gorbatšovi ja perstroika aja laps ja mäletan veel väga hästi, kuidas siis elu oli. Muidugi ei saanud ma tolla päris kõigest aru, aga mäletan siiski.
Mina ja teised minu vanused on veel viimased, kes vaatasid Sojussmultfilmi multikaid ja neist ka midagi mäletavad. Nt suudavad pikemalt mõtlemata ümiseda Nu pogodi! tunnusmeloodiat.
Mina pole oktoobrilaps ega pioneer olnud, aga mäletan, kuidas vaatasin ilusat punakuldset oktoobrilapse tähekest ja unistasin ajast, mil mina olen nii suur, et võin seda märki kandma hakata. NSVL lagunes enne, kui mina piisavalt vanaks sain. Vene keelt lugeda ja kirjutada enne kui 1. klassi läksin. Jõule ei olnud pidanud kunagi enne 6-aastaseks saamist ning kui jõule avalikult ja üldiselt pidama hakati, ei saanud tükk aega aru, milleks need veel on. Mäletan, et poe riiulitel oli rohkem tühjust kui kaupa. Ja raha oli alati rohkem, kui seda tarvis oli, sest polnud midagi, millele raha kulutada.
Kunagi üritasin oma laulava revolutsiooni ajal sündinud venda sundida Tsaar Saltaani multikat vaatama, sest siis kui mina väike olin, oli see kõige tegijam multikas üldse. Vend vaatas, aga ei saanud päriselt aru millest ma nii vaimustuses olen. Mõned aastad tagasi mingil suvalisel läbul lugesime omavanustega koos peast Puškinit – Tsaar Saltaan siiani meeles.
Muidugi ei saanud ma väikse lapsena aru toonasest poliitilisest olukorrast. Ausalt öeldes ei teadnudki ma väiksena, et peale Venemaa ja NL-i liiduvabariikide üldse teisi riike maailmas on, aga selles peaksin süüdistama oma vanemaid, kes mind ei harinud. Brežnevist ja nendest teistest taatidest sain alles suuremaks saades teada, Leninit ja Stalinit ja Gorbatšovi teadsin juba väiksena.
Mäletan seda, et kartsin miilitasid ja piirivalvureid. Kui suvel randa sõitsime, pidid vanemad piirivalvurile passi näitama. Mina arvasin, et need kellel passi pole, lastakse koha peal maha. Kui miilitsate asemel politseinikud tulid, siis neid ei kartnud kunagi, sest need olid “omad”.
Tahtsin selle pika heietusega öelda, et mina mäletan kõike, mida ma mäletada saan. Ja olen natuke uhke, et mäletan, aga samas ei leia, et nooremad põlvkonnad oleks millegi poolest kehvemad, et nad seda nõmedust nägema ei pidanud.
