Õllesummeri peakorraldaja rääkis telekas jumalast tõsise ja veendunud näoga, et Õllesummer on kõige suurem üritus omakultuuri harrastajatele, kus nad kord aastas saabavad ehedat eesti asja nautida. Minule torkas see jutt valusasti kõrva, sest väljendeid “omakultuur” ja “õllesummer” ei ole võimalik ühises kontekstis kasutada. See, kui nad 5 päeva lauluväljaku taga elusaid setusid näitavad ja neil raha eest laulda ja savipotte meisterdada käsivad, on umbes sama palju omakultuur kui mina Somaalia heatahtesaadik ÜRO-s. Kurat võtaks, ma ei kannata, kui inimesed räägivad jumalast veendunud näoga asjadest, millest neil mingit aimu ei ole, sest suure tõenäosusega vaatab telekat kari veelgi suuremaid lolle, kes arvavadki nüüd, et Õllesummer on õige koht omakultuuri nautlemiseks.
Tänase päeva mõte: kummad juhivad paremini soojust ja voolu – mehed või naised?
