Nagu ikka – pikalt planeeritud üritused lähevad hapuks. Aga oluline on, et me siiski kokku saime. Teine kord püüame mõnusamat olemist korraldada. Sellist toredat paaripäevast festival kusagil tsivilisatsioonist kaugel ja võimalikult vähese alkoholiga. Mõneti oligi hea, et esimest korda kõrtsis kokku saime, sest siis järgmisel korral teavad need, kes kallist osalustasu maksta ei taha, kui mage niisama kõrtilaua taga üksteisel otsa vahtida on. Kusjuures, minul hakkasid sellest pikast laua taga istumisest jalad ja selg nii jubedalt valutama, et kui ma lõppeks pühapäevahommikul kella viie ajal mõnusasti teki alla pikali viskasin, ei saanud ma tubli kaks tundi normaaselt uinuda. Pika peale andis valu järele ja uni tuli ka akna tagant kostva “kikerikii” kiuste.
Jõudsin järeldusele, et minu kõige lemmikumad klassikaaslased: Kaidi ja Andris on sellest kambast vaieldamatult kõige toredamad. Teistega on nii, et nendega suhtlemine väsitas mind, kuna tundisn pidevalt, et pean nendega suhtlemiseks ennast ümber häälestama. Aga samas pole mul põhjust kurta – õhtu oli lõbus, kuid mitte eriti sisukas. Vahtisime üksteise näod üle, jõime, ajasime tühja plära ja läksime jälle laiali. Tavaline värk.
Kui see kojumineku hetk tekkis, oleks ma tõesti tahtnud koju kotile minna, aga läksin teiste mahitusel Võsule passima ja jõudsin alles kella viieks koju. Käisin hommikuvalges leiges saunas ja puhtaks pestuna voodisse ronides olin väsinud, kuid ülimalt õnnelik, et kogu sellest jamast niigi kergelt pääsesin.
Andrise muljed.
