Täna õhtusöögilauas arutasime koduse mehega täiesti rahulikult ja kiretult, nagu räägiks söödava supi koostisosadest, millist sündmust ja kuupäeva hakatakse tulevikus kolmanda maailmasõja alguseks pidama. Kas selleks on 11. september 2001 või hoopis päev, mil USA ründas Iraaki või mõni hoopiski varasem kuupäev. Miks mitte kasvõi see päev, mil George W. Bush USA presidendiks sai. Teema kerkis üles seoses Marju Lauristiniga tehtud intervjuuga tänases EPL-is. Lauristin ütles:
“Me elame maailmas, mis on kolmanda maailmasõja lävel, ütleme selle selgelt välja. Tulekahju juba käib!”
Ma olen selle lausega peaaegu nõus, aga ma ei arva, et maailm on kolmanda maailmasõja lävel. Ma arvan, et kolmas maailmasõda käib juba mitu-mitu aastat, aga kuna see pole enam selline sõda nagu on olnud varasemad sõjad, kus riigid sõdivad riikidega, kus on rinne ja tagala ning kus sõdurid sõdivad ja tsiviilelanikud põgenevad sõja jalust, siis seetõttu me ei saagi aru, et sõda juba käib. Selles sõjas pole rinnet ja tagalat, lahing võib puhkeda kus iganes, kus terrosritlikud rühmitused peavad oluliseks pommirünnakuid korraldada. Praegust olukorda võib kirjeldada kui skisofreenilise maniakiga ühes majas elamist – tuleb olla võimalikult neutraalne ning üritada iga hinna eest maniakki vältida, et mitte teda kogemata ärritada, kuna ärritunud maniakk hakkaks lõhkuma ja laamendama ning asi võiks terve ja rahumeelse inimese jaoks väga kurvalt lõppeda. Aga kuna tegemist on skisofreenilise maniakiga, siis võib ta ägestuda ja rünnata ka ilma normaalse psüühikaga inimesele arusaadava põhjuseta. Nii võibki juhtuda, et ühel hommikul poob maniakk oma mõistliku naabri jalgupidi lakke ja laseb maja õhku…
Praegu oleks tagumine aeg maniakti norimine ära lõpetada (st. Eesti väed koju tagasi tuua), sest praegu pole maniakk veel aru saanud, kes need kõik tema käsi väänavad ja hullusärki selga üritavad ajada. Praegu käib maniakile närvidele ainult see paks ja higine tüüp, kes tema seljas istub, neid, kes tema jalgadest kinni hoiavad, ta praegu ei näe ega pane tähele. Aga kui hullusärk selga on aetud ja maniakk näoga enda kammitsejate poole pöördub, jätab ta viimse kui ühe näo meelde ning vannub mõttes verist kättemaksu. Ja siis on juba hilja.
Ennustan, et minu põlvkond jõuab selle sõja läbi elada. Ennustan, et kui sõjakeeris ühel saatuslikul hetkel Euroopa endasse tõmbab, leiab seni valvsalt oma võimalust oodanud Venemaa, et oleks õige aeg viia oma “kaitsvad” väed ümbritsevatesse riikidesse – eks ikka selleks, et kaitsta Venemaad ning ühtlasi pakkuda abi NATO-le väikeriikide kaitsmisel. NATO ja ÜRO on siis Venemaale selle “heateo” eest ääretult tänulikud ning paluvad lahkesti ennast sisse seada.
Pakun, et Eesti okupeerimise skeem võib olla võrdlemisi sarnane sellega, mis toimus teise ilmasõja ajal: Savisaar teeb riigipöörde ja kehtestab dikataruuri, siis kutsub ta venelased “appi” Eesti riiki “kaitsma”. Venelased tulevad, aga ära enam ei lähe, sest nende meelest on tegemist põlise Venemaa alaga – mis sest, et siin on 10 000 aastat elanud hoopis teise keele, kultuuri ja religiooniga rahvas.
Muidugi on kogu USA Iraagi kallal ärplemise taga nafta. Mistõttu ma soovitan – minge maale elama! Maal kaevake maasse hästi suur auk ja kuhjake see kõiksugu lagunevat prügi täis. Jäätmete lagunemisel eraldub teatavasti metaan. Koguge see mahutitesse kokku. Järgmise sammuna ehitage enda auto ümber metaani ja valgusenergial töötavate akude peal liikuvaks. Sellise liikuriga peaks kord nädalas linnas hädapärased käigud tehtud saama, rohkem pole tarviski. Põllu kündmisega on pisut keerulisem. Lihtsam variant on seda esivanemate kombel hobuste ja härgadega teha. Pisut keerulisem variant on katta pool haritavast põllumaast päikesepatareidega, mis ülejäänud poole põllumaa harimiseks vajalikele masinatele energiat ammutavad. Kolmas variant oleks muidugi biodiisel, aga eestlased on ju kilplased, kes teevad kõik lihtsad asjad võimalikult keeruliseks…
