Jabur teelaudkond

Ma olin seda juba pikka aega arvanud. Õigemini olen juba praegu mõningate inimeste puhul tundnud, et pole võimalik, et me ühest liigist oleme. Pean siinkohal silmas neid “odrakromosoomiga” inimliigi esindajaid, kelle IQ, sõnavaras olevate sõnade arvu ja jalanumbri vahele võib võrdusmärgi tõmmata. Või siis teine äärmus on sellised inimesed, kellega eile spetsiaalselt 100 kilomeetri kaugusele kohtuma sõitsin. Ma ei tea, mille või kelle kromosoome nemad kannavad, aga igatahes tundsin ennas nende seltskonnas nagu Alice jabura teelaudkonna seltsis. Jaburad inimesed on iseenesest vägagi tervitatav nähtus, aga kui neid on ühe 96% asutuse kollektiivist siis pole see enam lahe, vaid pigem haiglane. Igatahes irvitasin ebaviisakalt kogu kohtumise aja, kuna olukord oli lihtsalt nii irvitamaajavalt jabur. Märtsijänes muudkui seletas nautides iseenda häält ja sõnaseadmise oskust. Kübarameister kirtsutas häiritult nina, avas korduvalt kõnelemiseks suu ja pani selle jälle kinni, kuna Märtsijänes ikka veel rääkis. Unihiir magas laua peal ja rääkis aeg-ajalt läbi une. Ja tee asemel pakuti hoopis musta kohvi ja suhkurt. Võeh.Mõtlesin, kuidas ma selle eesoleva talve üle elan. Aga nüüd, kui mul on olemas see laul, tean, et see talv saab üks ütlemata lustlik aeg olema. Hipputtupputtapput….