Mulle meeldib saunas käia. Kui vähemalt korra nädalas pole saunas käinud, on tunne, et pole korralikult puhtaks saanud. Eks neid saunu ole igasuguseid – soome, vene, indiaani ja eesti tüüpi. Ja siis muidugi veel suitsusaun. Puhtaks saamiseks ja saunapeo pidamiseks on kõige parem ikka see eesti tüüpi saun, kus on eraldi leili- ja pesuruum ja siis veel eraldi eesruum (kaminaga või ilma). Soome ja vene saunade puuduseks on pesuruumi puudumine. Aga kui nende kahe vahel valida, siis eelistan vene sauna, eriti kui seda on õigel kombel köetud – ehk siis terve päev tasakesi, siis tuulutatud ja siis viimane äge tuli alla pandud. Kuid kõige parema leili saab mõistagi suitsusaunas.
Kõige rohkem meeldib mulle saunas käia täitsa üksinda. Võin vabalt olla see viimane vaeslaps, kes südaööl sauna läheb, üldsegi ei kurda ega karda. Kui kõik teised on saunas ära käinud ja saun on mõnusasti sooja auru täis ja ahjus on mõnusad suured söed hõõgumas, meeldib mulle laval istuda ja oodata, kuni nahk on korralikult higiseks tõmmanud. Siis võtta viht ja sellega kerisele natuke vett visata. Ja natukese aja pärast uuesti. Sellega on eelsoojendus tehtud, võib minna eesruumi, et õllepudel lahti korkida ja ennast pisut jahutada. Siis kobin lavale tagasi ja hakkan korralikult leili viskama. Ikka vihaga. Ja oi kurivaim, kui vihta ei ole, siis pole mõtet lavale minnagi.
Istun lava peal, leiliruum mõnusasti leheauru täis ja mõtlen omi mõtteid. Mediteerin, nagu tänapäeval on kombeks öelda. Räägin peas iseendaga, meenutan olnut ja mõtlen tulevale. Ja viskan leili ikka ka. Mõnikord laulan kõva häälega, sest soe aur mõjub häälepaeltele hästi. Mul on kohe oma repertuaar, mis saunas nagu iseenesest pähe tuleb.
Kui vihtlema hakkan, siis enam ei mediteeri, siis mõtlen ainult sellele, et kes see küll oli, kes sauna välja mõtles. See pidi küll keegi väga tark olevus olema. Mõtlen nii, peksan vihaga jalataldu ja tunnen, kuidas tervis tuleb. Ja siis jälle eesruumi õllega jahutama. Lumme püherdama või vette hüppama ei kipu, kuigi olen seda teinud ja tean, et jube hea on.
Kolmas kord lavale, veel natuke leili ja istun jälle niisama ja mõnulen. Mõnikord möksin ennast mõne maski või muda või meega kokku. Aga enamasti ei viitsi.
Kobin lavalt alla ja pesen endalt terve nädala kõntsa maha. See, mida tänapäeval peenelt “naha koorimiseks” nimetatakse, on ammusest ajast tuntud kui kõntsa (ehk surnud naharakkude) kraapimine ja selleks pole tarvis muud kui iseenda küüsi.
Pesemine on saunas käimise juures see proosalisem osa, millel ma pikemalt ei peatuks, aga pean märkima, et dušši all või vannis käimisega seda protseduuri võrrelda ei saa, saunas on isegi sellel tegevusel rituaalne tähendus.
Sellepärast ongi üksi kõige parem saunas käia, nii saab kogu rituaali ilma segajateta läbi teha nii, et pärast on tunne, nagu oleksin ennast ka seespidiselt puhtaks pesnud.
Samas pole mul ka midagi seltskonnaga saunas käimise vastu, segasaunast rääkimata. Minu jaoks on saun selline koht, kus kõik on võrdsed – paksud ja peenikesed, naised ja mehed. Muidugi vahitakse salaja üksteise paljaid kehaosi, aga need mõtted, mida selle juures mõeldakse, jäävad sauna. Erootika jms sauna ei kõlba ja need, kes seda saunas viljeleda tahavad, käigu parem dušši all.
Mõistagi ma valin hoolikalt, kellega ma segasauna lähen või satun, sest kui on mõni inimene, kellega mul isegi täisrõivais koos mugav olla ei ole, ammugi siis saan ma paljalt tema seltsis ennast hästi tunda. Seni pole mul õnneks tulnud kellegi ebameeldivaga koos saunas käia. Kui välja arvata need baabad, kellega kunagi kolhoosi ühissauna jagada tuli, aga siis olin ma alles väike saunahuviline ja mul oli suht kama.
Kui ma peale keskööd saunast tulema hakkan, kuulatan hoolega, kas ometi pole vanakuri saunaukse taga. Ma olen muinasjuttu lugenud ja hoolega meeles pidanud, et küsima peab “üksiti, üksiti”. Iga kord loodan, et vanakuri on poegadega sauna manu, aga seni pole mul veel seda õnne olnud.
