Käisin Tallinnas, hoolimata mitmete lähemate inimeste korduvast hädaldamisest. Aga kuna ma olin otsustanud, et kas või läbi ussim*nni, aga mina pean Zemfira kontserdile saama, siis ei tulnud mul kordagi mõttesse, et jätaks nüüd minemata, sest kesklinnas suuremas koguses purjus venelasi hulgub. Olin mitu nädalat elanud õnneliku teadmisega, et 28. aprillil lähen koos Kaidiga Zemfirat kuulama. Jõudsime Kaidiga piduriided selga tõmmata ja pidulikud näod pähe teha, kui tuli masendav uudis, et kontsert on 20. maile edasi lükatud. No põrgut! See ajas küll nii vihale, et oleks isegi läinud ja mõned aknad sisse peksnud. Piduriided seljas ja pidulikud näod ees istusime ja vandusime tubli pool tundi. Siis läks Kaidi kööki ja kui tuppa tagasi tuli oli tal kummaski käes suitsupääsukese pildiga klaas, millele kirjutatud valgete tähtedega EESTI. Klaasides oli jõhvikamahl viinaga ehk kokteil “Eesti”. Jõime klaasid tühjaks, tegime teise ringi veel ja otsustasime, et kui juba piduriided seljas ja pidulikud näod ees, tuleb ikkagi linna peale minna.
Kesklinnas oli politseinikke rohkem kui tavakodanikke ja see andis hea turvalise tunde. Venelaste kambad jõlkusid kesklinnas, aga arvan, et niisamuti jõlkusid nad seal ka rahutustele eelnenud laupäevadel. Oleks olnud üsna tavalise laupäeva õhtu moodi, kuid kuna tänavatel oli politseinikke rohkem kui tavainimesi ja kõrtsud-klubid suht inimtühjad, siis oli õhus tunda valmisolekut, et iga hetk võib möll jälle lahti minna. Aga ei läinud.
Möödusime tänaval kahest purjus vanamehest, kes eemalt paistsid võimalike vene provokaatoritena, aga lähemalt möödudes sai selgeks, et vanad laulavad väga eestimeelseid laule. Eesti provokaatorid siis hoopis. Vanad jäid kohe vakka ja üritasid väheke sirgemalt seista, kui nägid nurga tagant välja asuvat 20-pealist politseinike kolonni.
Vanalinnas tuli üks väga otsustava sammuga mees vastu, kelle olekust võis järeldada, et ta loodab ka tollel õhtul leida mõnd toredat tegevust milles “kaasa lüüa”. Mehel oli üks silm kinni teibitud ja teine seest täitsa punane. Siinkohal oleks paslik meenutada eestlaste vanasõna: kes vana asja meelde tuletab, sellel silm peast välja.
Kokkuvõtteks võin öelda, et tundsin end sel nädalavahetusel Tallinnas pisut turvalisemalt kui tavaliselt.
