Koos euroliiduga lubati meile rohkem ilusaid mehi, nii läksin ja andsin minagi EL-iga liitumise referendumil oma jah-hääle. Aga nüüd näen iga päevaga üha enam, et mind ja teisi, kes oma hääle ilusamate meeste lootuses kergekäeliselt ära andsid, on julmalt petetud. Iga päev näen ma ajalehtedes ja televisioonis koledaid ja pakse mehi. Kes selle eest vastutab? Kellele peaksin sellise sigaduse eest vastu säärekonte virutama? Mina olen noor ja terve naine ja mina tahan näha terveid, tugevaid, pingul lihastega mehi. Aga mida meile, noortele ja tervetele naistele pakutakse – paksud ja veel paksemad täiesti ebaatraktiivsed mehed (mõlemad 2 viimase päeva üleriigilistes väljaannetes). Mis moodi sellised mehed on üldse saavutanud positsiooni, et Ekspress ja Äripäev neist kirjutama vaevuvad, ei saa mina aru. Sest kui mõni naine näeks välja nagu kumbki neist meestest, ei saaks see naine isegi mitte Selveri kassapidajaks, sest ta näeb “ebastandartne” välja. Olgugi, et sel samal naisel võib olla hea haridus ja kuldne süda, aga kui välimust ei ole, ei ole ka karjääri. Mis moodi siis sellistel meestel saab karjäär olla? Või oli karjäär enne kui ebastandartne välimus? Isegi sellise variandi puhul ei oleks koledal naisel tippjuhina pikka pidu, üsna varsti leitaks mõni siresäär asemele. Mis värk siis sellega on, et mehed võivad olla koledad ja paksud, aga naised peavad välja nägema nagu tõupuhtad traavlid, lihased naha all tukslemas ja karv päikeses kiiskamas?
Ma pooldan seda, et terve välimusega inimesi oleks rohkem, samas enamus inimesi suhtub ülekaalulisusse kui kaasasündinud puudesse, mille vastu inimene ise midagi teha ei saa. Tahes-tahtmata võib tõmmata paralleele inimese halva välimuse ja halva iseloomu vahele. Eeskätt viitab ülekaal muidugi laiskusele ja tahtejõu puudumisele. Seega võib arvata, et paksul tippjuhil pole tahtejõudu ega ambitsioone ning oma kõrge positsiooni on saavutanud tänu mahhinatsioonidele ja pugemisele. Oma välimusega näitab ta, et on kõik saavutanud, ega soovigi enamat. Ning sureb varsti ülekaalust tingitud haigustesse ega saagi kunagi oma kokkukraabitud raha eest õnnist pensionipõlve nautima hakata.
Positiivse eeskujuna võiks tuua USA presidendikandidaadi Mike Huckabee, kes enne presidendikampaaniat võttis maha 50 kg tõestamaks, et on tahtejõuline isik ning seega sobilik presidendiks. Nüüd ootaks midagi sellist ka Eesti tipp-poliitikutelt. Mina kui noor fertiilses eas naisterahvas ei võta tõsiselt tähtsat poliitikuhärrat, kes räägib iibe tõstmisest, aga ise näeb oma n*ksi ainult peegli abil. Kui sama juttu räägib nägus ja terve välimusega mees, on sellel sõnumil märksa rohkem kaalu.
