Salme oli meie naabrinaine, eelmises elukohas, kus me natuke alla 2 aasta elasime. Maja oli 80 aastat tagasi ehitatud ning Salme oli selles elanud üle 50 aasta. Salme oli meie maja vaim, kes teadis igasugu lugusid, mis majas olid juhtunud. Oskan üsna elutruult Salme häält järgi teha ning võin nüüd neid lugusid jutustada justnagu tema ise kõneleks.
Jah, alles see oli, vist 79. aasta suvel, kui oli suur äikesetorm ja kõik see vihmavesi tuli mööda Tartu tänavat alla. Mul lõi kõik selle vee kanalisatsiooni kaudu tuppa, junnid ujusid toas ringi. Ma ütlesin ülemistele naabritele, et ärge laske vett, mul tuleb kõik tuppa, aga nemad ei saanud aru. Vesi oli pahkluuni…
Salme oli kirglik põllupidaja. Tal oli kuuri taga 10×20-meetrine aialapp, kus ta kasvatas kartulit, kurki, tilli ja veel midagi. Aias olevad sõstrapõõsad noppis sügiseti puhtaks ja tegi marjad mahlaks, õuntest tegi moosi. Olgugi, et aiamaa asus tiheda liiklusega tänava ääres ja produktid olid tugevasti saastatud, õnnestus Salmel seda toitu süües elada ligi 80-aastaseks. Salmelt sain oma esimesed kurgimarineemisõpetused. Õigupoolest jagas ta neid õpetusi koridoris heledal häälel oma sõbrannale, aga ma võisin kõike ilma kõrvu pingutamata oma köögis pealt kuulata ja vihikusse märkmeid teha.
Meie eriti usinad korilased ei olnud. Salme vaatas tihtipeale meie õunapuude all olevat murulappi (u. 10×30 meetrit) ning kõneles kahetsusega, kuidas maa on puha söötis. Küllap kujutas ette, kuidas õunapuude vahele ja ümber saaks kenad kõverad vaod ajada ja sinna kartuli ja peedi maha panna.
Meenub, et kui lasime hekikasvudel üle 10 cm kasvada ei pidanud Salme vastu ning läks ise väikeste köögikääridega hekki pügama. Muidugi tegi ta seda siis kui meid parasjagu kodus ei olnud, aga see, et Salme oli heki kallal tegutsenud, oli kaugele näha. Oma väikese kasvu tõttu ei ulatunud ta hekiserva rohkem kui 15 ulatuses pügama, nii oli koju tulles kaugelt näha ja teada, et Salmel on täna hirmsad kõhuvalud, sest ta on oma naba välja venitanud.
Kui me ühel hetkel endale koera võtsime, rääkis Salme meile toreda valmivormis loo, kuidas tema tütre kass oli talle kord sülle s*ttunud. Seda lugu hiljem analüüsides saime aru, et talle vist ei meeldinud, et me koerapidajateks olime hakanud.
Salme meenus mulle eile, kui tegin ämma kasvuhoonesse oma elu esimest maitsetaimede peenart. Küll temal oleks olnud hea meel seda näha, kuidas ma seal usina maaharija kombel paljakäsi ehtsat sõnnikut peeneks näppisin. Panin vagudele ilusti sildid juurde, et pärast teaks, kus on porru ja kus rukola jne. Minu peenras oli juba üks sibul kasvamas, millele panin kah stiiliühtsuse mõttes sildi juurde. Mõtlesin, et kirjutan “Sibul Salme”, aga siis kirjutasin hoopis “Sibul Leida”, sest ma oskan Leida häälega laulda “Kord saja aaaasta kestel kordub sa-ama keevadee…”, mille tulemusel vähemalt üks inimene alati naerukrambid saab.
