Mäletate, kuidas keegi naisterahvas mingis telesaates nõndaviisi paatoslikult isamaa ilust lummatuna spontaanselt hüüatas? Mul on talle lühike ja konkreetne vastus – jah, on küll. Meie kodumaa on tõepoolest nii kaunis, et aeg-ajalt on seda ilu nii palju, et ei suuda seda korraga ära taluda ning siis hakkab endalgi kurgus pisut pitsitama ja õnnepisar kipub silma. Viimati oli selline tunne eile õhtul, kui sõitsin rattaga mööda kitsast metsarada Siniallikule. Päike oli just loojunud, ümberringi õitsesid toomingad, pea igas põõsas laulis ööbik; läbi luha lookleva oja kohale oli kerkinud udu, millest kumasid läbi pajud nagu suured mustad pallid. Peatusin ja nautisin vaatepilti ning olin õnnelik, et võisin sellest üksinda osa saada. Kägu kukkus kaheksa korda. Mõtlesin, et kas peaksin sellest mingeid järeldusi tegema, aga siis taipasin, et see oli kellegi teise kägu. Kogu see hetk oli minu päralt ja selle kirjeldamiseks polnud sõnu tarvis. Sest neid õigeid sõnu nagunii ei ole. Üksinda looduses olles on see õnn, et ei teki kunagi momenti, kus ülev hetk labastatakse matkakaaslase tühiste sõnadega. Kuidas saab sellist erakordsust, mida ma eile kogesin, võtta kokku nii mannetute sõnadega nagu “päris lahe!” või “issand, kui ilus!”? Ma saan aru, et inimene tahab oma emotsioone teiste inimestega jagada, aga sellistel hetkedel piisab ka lihtsalt pilgust ja kõik ongi öeldud.
Võib-olla olen ma lihtsalt egoist, kes isegi looduse ilu tahab vaid enda päralt hoida, sest arvab, et teised ei oska seda piisavalt hinnata .
