Kaidi vedas mind Sõprusesse “Control´i” vaatama ja ma olen talle nüüd äraütlemata tänulik. Muidugi ei teadnud ma Joy Divisionist peaaegu et mitte midagi (nüüd siis tean). Nime olin kuulnud ja paar lugu filmist tulid ka tuttavad ette. Üle hulga aja õnnestus näha filmi, mille vaatamise tulemusel ei olnud tunnet, et olen raisanud oma elu väärtuslikke tunde, vaid hoopis vastupidi. Olin need paar tundi väga hästi sisustanud. Peale kino läksime Hella Hunti sööma ja mis kostus kõlaritest – Joy Division. Vahtisime Kaidiga üksteisele natuke aega juhmide nägudega otsa ja mõtlesime, et kas kuuleme ikka õigesti. Aga oli küll. Hellas Hundis loetakse mõtteid või ongi seal selline ajast-ees helisüsteem, mis mängib seda muusikat, mida klient oma peas kuuleb. Ükskord varem on ka nii olnud. Mul oli just suurem Cranberriese vaimustus peal, kui ükskord sinna sööma läksin ja kogu see aeg, mis ma seal olin, mängiti Cranberriest. Siis mõtlesin, et oli kokkusattumus…
Filmi lõpp oli etteaimatavalt traagiline. Ma teadsin üsna poole pealt millega see lõpeb ehkki mul puudusid igasugused eelteadmised Ian Curtise elusaatuse kohta. Pimedast kinosaalist oli kosta ka tagasi hoitud nuuksatusi, aga minu paekivist süda enesehaletsejatele kaasa ei tunne. Mis see Curtis ikka muud oli kui üks esmaklassiline enesehaletseja. Ükski tema nn eluraskustest ei olnud nõnde ületamatu, et oleks pidanud oma lähedaste tuju eluks ajaks ära rikkuma. Aga ilma selleta poleks ka legendi sündinud…
