Aastaid tagasi oli mul kombeks end esitleda Lollakatemaa psühhiaatrina ja panna inimestele diagnoos isegi siis kui nad seda ei soovinud. Diagnoosimine käis üsna lihtsalt, ütlesin lihtsalt:”Tere olemast Lollakatemaal! Mina olen Lollakatemaa psühhiaater ja panen Teile diagnoosi – Te olete peaks täitsa lollakaks läinud!” Miks ma seda tegin? Sellepärast, et mulle tundust üsna sageli, et mind ümbritsevad inimesed on peast segi. Tegelikult olid ka. Ja kui nüüd päris aus olla, ma olin ise ka täitsa sassis, aga kuna Lollakatemaal ühtegi teist psühhiaatrit ei olnud, siis ei saanud mind keegi diagnoosida.
Põhjus, miks ma seda praegu meenutama hakkasin, on minu keskealine ülemus, kes on mind juba kahel korral traumeerinud juttudega oma ülekeskealise sõbra ja tolle naise omavahelistest suhetest. Kui ta esimest korda selle teema ilma igasuguse hoiatuseta üles võttis, sain lihtsalt tigedaks, et mõni mees võib selline eit olla, kes oma hea sõbra isiklikke asju nõndaviisi edasi plätrab. Aga kui ta eile jälle sama asja uuesti seletama hakkas, kuulasin teda üha suureneva murega. “Mees, sa oled peast täitsa lollakas!” mõtlesin teda vaadates ja oligi diagnoos pandud. Samal ajal kirjutasin oma peas asuvasse märkmikusse – 1. ära räägi sellele mehele kunagi midagi isiklikku; 2. edaspidi lahku ruumist niipea kui jutt läheb töövälistele teemadele.
Edit. Seda värki läbi seedides, meenus mulle juhtum sellest suvest, kui kah üks keskealine, kellega olin vaevalt mõned tunnid tuttav, hakkas mulle samuti täiesti lambist oma abieluprobleeme kurtma. Kannatasin ära, aga hiljem käisin tollest seltsimehest võimalikult suure kaarega mööda. Kust tema teadis, et ma LM psühhiaater olen? Nüüd hakkasin kahtlustama, et äkki mul ongi selline “puista-mulle” nägu. Jama lugu küll.
