Oli tarvis autoga Tallinnas käia. Käisin tankimas ja võtsin siis suuna Tallinna poole. Linna piiril oli hääletaja, soliidses rõivas proua. Vajutasin pidurit, aga juba enne kui pidama sain, taipasin, et tegemist on miskitpidi häiritud isikuga. “Kuramus, äkki on purjus?” tekkis mõte. Aga uuesti gaasi anda ka enam ei sobinud. Ootasin kuni proua autoni jõudis ja mõtlesin kiiresti välja vale – lähen ainult 20 km kaugusele. Prouale see sobis, istus autosse. Siis tuli mulle meelde, mis asutus linnast mõni kilomeeter eemal Tallinna suunal asub. Aga polnud viga, proua oli rahumeelne ja sõbralik, kuigi mõte liikus ilmselgelt pisut teisel tasandil. Viisin ta 3 km edasi, järgmise suurema teeristini, kust ta edasi Valga pole hääletada sai.
Nende kolme kilomeetri jooksul arenes meil kiiresti vestlus.
Proua: “Teil mängib siin nii hea muusika. Ma kohe kuulan. Nagu kantri või midagi…”
Mina: “See on Johnny Cash.”
Proua (vaikselt): “No muidugi Johnny Cash.”
Mina: “Nägin hiljuti Johnny Cashist filmi, siis hakkaski meeldima.”
Proua: “Mis film see selline siis oli?”
Mina: “”Walk the Line”, elulooline film sellest kuidas Cash oma elu armastuse June Carteriga kokku sai.”
Proua (imestades) : “Kas meestel on siis ka sellist asja? Elu armastust?”
Mina vaikisin omaette naeratades, ei osanud midagi kosta.
Siis näitas proua näpuga kohta teeserval ja teatas: “Ma lähen siin maha.” Pidasin auto kinni. Autost väljudes ei öelnud ta “aitäh” ega “head aega”, ütles hoopis: “Teid pole veel keegi oma elu armastuseks pidanud, jah.”
See polnud küsimus, pigem nagu fakti esitamine. Ma ei osanud öelda muud, kui talle head teed soovida.