Minu elu on buss, mille juht olen mina ja reisijateks on minule kallid inimesed. See buss ei ole eriti suur ja sellepärast on see rahvast puupüsti täis. Kõik istekohad on täis ja seisukohad on ka täis. Kui keegi veel tahab peale tulla, pean alati hoolega kaaluma, kas see inimene on piisavalt eriline, et tema pärast buss kinni pidada ning kõigil teistel pisut koomale tõmmata paluda, et uuele tulijale ruumi teha. Reisijad on head inimesed, võtavad koomale kui tarvis, lubavad uue reisikaaslase peale ja meie ühine sõit võib jätkuda.
Siis ühel hetkel on tee ääres hääletaja ja ma tean, et pean ta peale võtma, muud võimalust ei ole. Vaatan tahavaatepeeglisse ja näen, et salongi ei mahu enam tõepoolest mitte ühtegi reisijat. Seal pole ka mitte kedagi, kellest oleksin nõus hääletaja nimel loobuma. Kuid siiski pean ma bussi kinni ja kutsun hääletaja peale. Ja kuna tagapool ruumi enam ei ole, luban tal istuda enda kõrvale juhitoolile. Kahekesi on juhiistmel kitsas ja ebamugav, juhtimine on oluliselt raskem. Reisijad on pahased, et mingil täiesti suvalisel tüübil luban enda kõrval istuda ja käike vahetada. Üks hääl tagantpoolt teatab, et kui see hääletaja järgmises peatuses maha ei lähe, siis läheb tema. Haaran mikrofoni ja teatan, et see on minu buss ja mina ütlen, kes läheb maha ja kes mitte. Kui olukord seda nõuab, hangin suurema bussi, aga enne lõpp-peatust ei lähe mitte keegi maha!
Ja sõit jätkub.

Aitäh, Kaidi, et mulle selle loo meelde tuletasid.