Noormees, hinnanguliselt 16-aastane, maksab poes sularahaga. Müüja küsib mahedal toonil ega poisil juhtu veel 70 senti olema. Mina seisan mõned meetrid eemal ja kuulen küsimust selgesti. Noormees vaatab hetke müüjale otsa ja siis küsib ehmatavalt valju häälega: “Middä?” Müüja kordab küsimust sama malbel toonil ja poiss leiab veel 70 senti. Järelikult, saab eesti keelest aru küll, aga kuulmisega on kehvasti.
Mõtlen, et kas tolleks ajaks kui praegune melomaanide põlvkond, kes isegi omavahel näost-näkku suheldes kõrvaklappe kõrvast ei võta, 40-50 aastaseks saanud on ja varajase kurtuse käes kannatab, on hakatud tootma mingeid eriti vinge disainiga kuuldeaparaate? Selliseid ilusaid sätendavate kivikestega ja värvilisi, mida valitakse vastavalt rõivastusele nagu kõrvarõngaid või lipsunõela…
