Vabandan juba ette kui alljärgnevaga kedagi pahandan või südame pahaks ajan, aga lugu vajab jutustamist.
Möödunud neljapäeva, 20. novembri õhtul u. poole kümne paiku oli mul äkitsi tungiv tarvidus vetsu minna. Paar tundi oli kõhus keeranud ja müristanud, nüüd siis tahtis kõik korraga välja tulla. Mõtlesin, et pagan küll, jälle kuradi kõhugripp. Töökaaslane oli rääkinud, et tal poeg oli peaaegu nädal otsa kõhugrippi põdenud, sestap arvasin, et olen viiruse saanud. Aga varasemad kõhugripi hood olid tavaliselt pikemat aega hoogu võtnud, südame pahaks ajanud ja paar pügalat palavikku kaasa toonud. Seekordne haiguspuhang väljendus ainult kõhulahtisuses. Millegi pärast tuli kohe pähe mõte, et äkki on asi hoopis toidus, mida päeva ajal konverenstil sõin. Hapukurgisuupisted tundusid olema tõenäolised kõhulahtistajad. Hapukurk lihtsalt on selline, mis mõnikord natuke liiga palju vunki sisse võtab.
Kui öö läbi iga pooleteise tunni järel vetsus käisin, tundus see haiguspuhang järjest kahtalsem. Varem polnud mul kõhugripp nõnda lahtistavalt avaldunud, sellepärast tundus toidumürgituse variant järjest usutavam. Õnneks hakkas sissevõetud ravim mõju avaldama ja hommikuks oli tervis korras. Ja paar kilo kaalu vähem, mis iseenesest on ju alati ainult positiivne. Sestap võisin oma ajutise kõhuhäda ära unustada ja tööle minna. Töö juures selgus, et ülemus oli ka öösel vetusust kulutanud. Aga kuna ülemus kipub pahatihti olema taktitundetu mölakas, ei hakanud temale puistama, et mind ka sama häda vaevas. Arvasin ikka, et süüdi on töökaaslase poolt levitatud gripipisik.
Täna, nõks rohkem kui nädala aega hiljem, sain teada, et samal õhtul oli kõhuhädade käes kannatanud veel mitmeid teisigi, kes samal konverentsil käisid. Ajalehes kirjutas, et toidumürgituse põhjustajaks peetakse lõunaks pakutud mulgiputru, aga ma jään enda juurde ja süüdistan ikka neid hapukurgisuupisteid, mida pärast banketil serveeriti. Toitlustamise eest hoolitses Kirsimäe kohvik ehk OÜ Moonirull. Kokkuvõttes pole mingit tähtsust, mis asi sööjatel kõhu lahti lõi, pigem võiks tähelepanu pöörata sellele, mis sündmuse raames seda lahtistit serveeriti.
Tegemist oli Viljandimaa turismikonverenstiga “Väärtusest elamuseni”, kus arutleti, mil viisil Viljandit turistide silmis atraktiivsemaks muuta. Igavesti lahe konverents oli, hoogne ja kohati täitsa lõbus, erinevalt paljudest teistest, kus lihtsalt linnukese kirja saamise pärast osalenud olen. Räägiti palju asjalikku juttu, mis mõjus üldkokkuvõttes täitsa sütitavalt. Pani mõtte tööle. Ainult üks ettekanne oli natuke liiga pikk ja tüütu. See, mis peale lõunat toimus – chef cuisiner Dimitri Demjanov rääkis rahvuslikust gurmeest, mis Eestis veel praktiliselt välja töötamata on. Kuulsin rõõmuga Demjanovit esitlemas minu isiklikku seisukohta, et rahvuslik köök ei pea tingimata tähendama kama ja mulgikapsast, rahvuslik toit see, mida valmistatakse kohalikust toorainest. Kahe käega poolt. Ja sellega olin ka nõus, et pakutav toit on turismisihtkohtades elamusetekitajana ülimalt oluline. Ma näiteks olen nõus kasvõi ainuüksi selle pärast Pärnusse sõitma, et Steffanis korralikku pitsat süüa.
Aga kuna Demjanovi väljendusoskus oli tagasihoidlikum kui tema kulinaarsed võimed, siis hakkas saalisistujatel üsna ruttu igav ja inimesed hakkasid vaikselt ühekaupa saalist kaduma. Enamus olid ikka õnneks kannatlikud ja kuulasid Demjanovit, kuni moderaator ta jutule lõpu peale tegi, kuna ta oli lubatud aega juba tublisti ületanud. Demjanovil võis sellest konverentsist suht halb maik suhu jääda. Lisaks sellele, et tema ettekanne suhteliselt jõhkralt katkestati, nägin teda lõunal seda sama mulgiputru söömas. Siis ma veel ei teadnud, et tegemist on chef cuisinier´ga, vaatasin teda lihtsalt kui meest huvitavas kampsunis. Kui ta lavale ettekannet tegma läks, mõtlesin kohe, et päris kole lugu, et talle nüüd Viljandi ja Kirsimäe aidaga seostub see pehmelt öeldes tagasihoidliku maitsega ja absoluutselt ebaapetiise välimusega puder. Mina pudru üle ei virise, suure pere laps ikkagi. Ja peale selle olen harjunud, et Viljandi söögikohtades serveeritakse kehvemat toitu kui see, mida ma kodus söön. Aga kuna tol hetkel tundsin ennast võõrustajate poolel olevana, siis hakkas natuke piinlik. Ega kodus ka ju ei paku külalisele eelmise päeva ülejääke, ikka üritatakse midagi paremat ja peenemat pakkuda.
Loodan, et selle pudru mekk ja hilisem kõhuhäda pani nii lugupeetud meisterkokka kui kohalikke turisimiarendajaid Viljandis hea toidu pakkumisele mõtlema. Kirsimäe kohviku koogid on Viljandi mõistes üle prahi, aga nõnda erilise asukohaga söögikoha puhul julgeks enamat soovida ja nõuda.
Sihuke värk selle rahvusliku köögiga Viljandis, aga patt oleks nuriseda. Sain ju konverentsil tasuta kõhutäie. Kergelt tulnud, kergelt läinud.
