Olen vahepeal kirjutamise asemel lugenud. Alljärgnevalt mõned raamatud, mis ühel või teisel põhjusel meelde on jäänud.
Arto Paasilinna “Ulguv mölder”. Klassika. Üks mu Soome kirjanduse paljudest lemmikutest.
Harri Sirola “Kaks linna”. Kirjanduslikus mõttes mitte just kõige õnnestunum sooritus, kuid siiski piisavalt haarav, et ühe jutiga kaanest-kaaneni läbi lugeda. Tagakaane sulgemise järel kulus paar nädalat enne kui loetu igapäevaselt enam ei meenunud. Pealkiri on kahjuks liialt mittemidagiütlev, et asjaga mitte kursis olevaid lugejaid raamatu järele haarama panna (mina teadsin, millega tegu, seega haarasin kohe kui raamatukoguriiulil nägin). Kummalisel kombel tõlgiti see otseselt Eestiga seotud lugu, mis Soomes ilmus juba 1991, eesti keelde alles 2007. aastal. Minu arvates on selles raamatus piisavalt sisu, et seda sama palju haipida nagu Mihkel Raua raamatut. Kasvõi sellepärast, et autor, kes on ise ka ühe raamatutegelase prototüüp, ise 2001. aastal oma elu lõpetas. Kuid millegi pärast on raamat praktiliselt tähelepanuta jäänud. Endised nuhid ja pealekaebajad kardavad , et keegi võib nad selle raamatu järgi ära tunda?
Jaak Leer “Kaks kabanossi ja Maaja”. Kui “Savumees Einaril on kogu aeg buss katki” puhul on tegemist ühe minu lemmikraamatuga, siis Jaak Leeri selleaastane üritus paneb lihtsalt õlgu kehitama. Punnitatud värk. Ühes kohas naersin, kogemata.
Ketlin Priilinn “Liiseli võti”. Kahju on selle raamatu trükkimiseks kasutatud ilusast valgest paberist. Millegi pärast on see saanud teise koha kirjastuse “Tänapäeva” romaanivõistlusel (võistusele ainult kaks tööd laekuski?). Üldiselt hoidun kaasaegsete Eesti autorite raamatutest, kuid korraks tekkis huvi, millisel tasemel peab kirjutama, et ühel romaanivõistluselt äramärgitud ja avaldatud saada. Nüüd on pilt selge, võin kaasaegse Eesti kirjanduse jälle rahule jätta.
Frédéric Beigbeder “Armastus kestab kolm aastat”. Armuvalus mees võib täitsa teravmeelne olla. Leidsin isegi lause, mille autorlust võiksin monsieur Beigbeder´ga lahkesti jagada: “Seltskonnainimesed on üksildased olevused rohkete häguste tutvuste kaoses”.
Voldemar Panso “Naljakas inimene”. Kunagi Kassaris praktikal olles sai seda lõiguti loetud, nüüd võtsin uuesti ette. Tuli kange igatsus Hiiumaa augustiööde järele, oeh.
