Vanaema tätokad

Pilt Tartus hommikul kümne paiku: patsiga ja üleni musta riietatud priske mees jalutab lapsega. Mehe küljes ripub see kohustuslik kett, mis igal patsiga ja musta riietatud nahktagimehel olema peab. Üks keti ots on kinnitatud mehe püksivärvlile, teist otsa hoiab roosas kombenesoonis u. 3-aastane tüdruk. Vaatepilt on korraga armas ja naljakas, ei saagi täpselt aru, kes keda jalutab.
Paarkümmend aastat hiljem jalutab toosama priske nahktagimees sama moodi oma lapselapsega. Kett ripub ikka püksivärvlil, veidi kühmu vajunud õlgadel ripub nahktagi, jalgade otsas on mustad tanksaapad ning hallid hõrenevad juuksed on kukla peale patsi seotud. Ta pole oma riietusstiilist loobunud, see on osa temast ning tänu nahktagile tunneb ta end ikka selle noore ja ulja papana, kes tütrekest keti otsas jalutas. Aga veel enne kui temast oli papa saanud, oli ta olnud tavaline karvik, keda Tartus ja mujalgi juba 90-ndate algusest kohata on võinud. Käis Zavoodis teiste samasugustega õlut joomas ja toredaid tüdrukuid piilumas, kes nahktagimehi hinnata oskasid. Siis oli ta veel sile, pingul lihastega poiss, kellel meeldis soojal ajal ilma särgita käia, et seljale tätoveeritud vikatimeest demonstreerida.  Jaa, ta oli popp poiss. Ükskord, kevadiste tudengipäevade ajal sõpradega Priogovi juures õlut libistades oli ta tutvunud kena punapäise kunstitudengist neiuga, kelle nahka kaunistasid ajatud ja naiselikud pildid, mis nahktagimehe tähelepanu tõmbasid – punane roos vasakul rinnal ning kanepileht paremal õlal.
Aastaid hiljem, kui nad on elutormide kiuste mitukümmend aastat koos veetnud ja kolm last üles kasvatanud, näeb neid ikka aeg-ajalt Priogovi juures pingi peal istumas ja pudelist punast veini kummutamas. Endise punapäise kaunitari sügavast dekolteest paistab pisut kortsuvajunud rind ja kahvatupunane roos, mille vars on piiikaks-pikaks veninud.