Skip navigation

…aga ma hakkan jälle oma pohmakat kirjeldama. Mulle õpetati koolis, et tipsutamine on hullem kui lausjoomine ja mina olen kooliõpetuse meelde jätnud ja teen nii nagu õpetet. Mina pruugin kärakat ikka purju jäämise eesmärgil, mitte niisama maitse pärast või ma ei teagi, mille pärast veel kärakat võetakse. Käraka all pean silmas üle 20 vol.-seid jooke, vein ja õlu on hoopis teine teema.
Kui täna meenutasin palju seda kärakat sai purju jäämise eesmärgil ära joodud, siis arvutasin kokku, et 250 ml ehk siis pool poolikut. Kehakaal u. 57-60 kg. Sestap on mul täna suuremat sorti krapula nagu soomlased ütlevad. Jube lahe sõna, peaks seda hoopis venepärase pohmelli asemel kasutama hakkama. Sest teadupärast pole ju eestikeelset sõna selle seisundi kohta. Kassiahastus on, aga see on väga jabur termin – mis puutuvad siia kassid? Kassid ju ei joo viina või mina vähemasti küll ühtegi sellist kassi ei tea…
No igatahes oli mul üks ütlemata sürr päev tänu sellele, et minu konditsioon oli täpselt selline nagu oli. Peas toksisid rähnid (vähemalt 5 tükki), silmad käisid fookusest välja, käed ja jalad värisesid, hääl kippus krägisema. Arvatavasti haisesin ka nagu algaja parm. Aga selles konditsioonis pidin kõik need 8,5 töötundi jube asjalik ja vastutustundlik olema. Jube raske on vastutustundlik olla, kui poole lause peal läheb meelest ära, millest ma räägin. Katsusin kõige kohta memosid kirjutada, aga selleks ajaks, kui paberi ja pliiatsi leidsin, oli juba ununenud, milleks ma neid üldse otsima hakkasin.
Vahepeal tundus, et kuulen ja näen viirastusi. Nt. kuulsin kuidas keegi kõva häälega koridoris küsis: “Kas teil on siin kusagil pang, kuhu te uriini kogute?” Läksin igaksjuhuks koridori vaatama, et aru saada, kas ma kujutasin seda ette või esitas tõesti keegi sellise küsimuse. Minu imestuseks oligi koridoris selle napaka küsimuse esitaja füüsilsel kujul olemas – selline ebameeldiva välimusega lühike hõrenevate juustega meesterahvas, kes varsti ka minu kabinetti trügis ja vaimutseda üritas. Oi, kui tigedaks ta mind ajas. Tegemist oli raudselt kõige idiootsema isikuga, keda ma viimase 6 aasta jooksul kohtama olen pidanud. Olin temaga täiesti süüdmiatult nii ebaviisakas kui oskasin ja selleks hetkeks, kui ta ukse enda järel kinni pani, oli tal igasugune vaimutsemise isu üle läinud. Oi jah, ei lastud mul üldse rahulikult oma haigust põdeda.
Tavaliselt on mul õhtuks pohmakas üle läinud, aga praegu käed ikka veel värisevad. Kuradi ananassimahl, ma ütlen…

Advertisements

One Comment

  1. hehh. aaga meie k2isime oma vabal p2eval visplikyla surnuaial bacardit joomas. kui v2ljas oli ilus p2ikesepaisteline ja soe ilm, siis istusime toas ning niipea, kui h2maraks l2ks, v6tsime kaasa oma aiatoolid ja komberdasime l2bi linna surnuaeda. vahva oli. aga miks ma sellest r22gin? sest hommikul oli ka minul kolekuri pohmakas. aga 6nneks ei pidanud t66le minema. ei kujutagi ette, kuda ma sellises konditsioonis oleks friikartulitega v6idelnud :) kui l6plikult yles t6usin, siis oli juba peris talutav olemine.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: