Skip navigation

Lohutuseks neile, kes arvasid, et nende aastavahetus oli megaigav ja et neil puudu normaalne eraelu, kirjeldan 2005 aasta viimast päeva enda elus.
Esialgsed plaanid aastavahetuse tähistamiseks olid suurejoonelised – kaalumisel oli isegi turismitalu üürimine või talvine matk looduskaunistes Lõuna-Eesti paikades. Aga mida lähemale 31. detsember tuli, seda lihtsamaks plaanid muutusid ning kui 30. detsembril naabril veetorud lõhki külmusid ja kogu majas vesi kinni keerati, pakkisime kiiruga kompsud ja tõmbasime maale pakku. Niipea kui maale jõudsime, tundsin, et nii ongi kõige parem aastat vahetada – hea ja rahulik, igasugune asjatu tõmblemine ning tunne, et kusagil mujal on hoopis huvitavam ja parem, jäi ära.
Vaatasin mõnuga, kuidas meie tuttuus koer õnnest joobununa lumes kepsles ning hoolega harjutas, kuidas samaaegselt pissida vähemalt ühele esi- ja ühele tagakäpale. Koer on veel väike aga mahutab ohtralt pissi – pissimisvõistlusel teeks ära ka kõige suuremale õllesõbrale. Kahjuks pole ma selle nädala aja jooksul, mil koer meie juures on elanud, teda rääkima suutnud õpetada, mistõttu ta ei suuda veel ette teatada, millal tal piss vallandub ning seetõttu juhtub see veel sageli täitsa ebasobivas kohas. Aga ma jätkan tema treenimist – arvestades koerte eluiga on mul u. 15 aastat aega.
Vana-aastaõhtul käisin saunas, sõin hea eesti kombe kohaselt, vaatasin telekast meeleolukat aastavahetuse programmi (peale presidenti kõnet näitasid ETV ja TV3 Terminaatori kontserti, Kanal 2 proovis originaalsem olla – lasi Smilersit). Tuleb tõdeda, et telekast ilutulestiku vaatamine on umbes sama “huvitav” nagu läbi lukuaugu raamatu lugemine, st. midagi eriti ei ole näha. Novot, kl 12 viskasin klaasitäie sovetskojet kõrist alla, pesin hambad ja kobisin magama. HUA!
Hoolimata suurejooneliste plaanide luhtumisest olen oma aastavahetusega tegelikult väga rahul. Vastupidise näitena meenutaksin siinkohal, kuidas ma käisin Tartu raekojaplatsil 2002. aastat vastu võtmas. Kuigi ümberringi oli meeletu rahvamass (Tartu on teadupärast kõige tihedama asustusega linn Eestis), šampusepudelikorgid ja hiljem ka pudelid vihisesid pidavalt peast mööda, pole ma ennast kunagi ühelgi aastavahetusel rohkem üksi tundnud.
Mõnikord on hea omaette olla. HUA!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: