Skip navigation

Ma hilinen igal hommikul tööle. Mõnikord 5 minutit, tavaliselt 10, harvem 15 ja on juhtunud ka et 25-30 minutit. Kui ma ei hilineks, kohtaksin tänaval teisi inimesi, aga kuna ma hilinen, siis kohtan ma alati neid, kes on samasugused loodrid ja seanahavedajad nagu ma ise. Ühe naisterahvaga satume alati ühel tänavalõigul kokku, liigume vastassuunas, tema tuleb mulle vastu, mina lähen talle vastu. Me tunneme üksteist juba kaugelt ära, kuid kuna me oleme võõrad ja eestlased, siis me ei tervita. Täna hommikul mõtlesin seda sama naist kohates, et mida teeksid koerad, kes tänaval kokku satuvad (pean silmas neid lahtiselt ringi jooksvaid koeri, keda pole veel jõutud varjupaika ära viia). Koerad jookseksid üksteise juurde ja nuusutaksid teine-teist põhalikult, siis liputaks saba või uriseksid ja jookseks siis rõõmasti koos või eraldi edasi. Mina seda naisterahvast eriti nuusutada ei tahaks, mistõttu olen ma päris õnnelik, et olen külm ja emotsioonitu inimene, kes vaatab oma tänavatuttavast lihtsalt mööda. Vähemasti annab teadmine, et ma ei kohtuks selle naisega hommikuti, kui ma õigeks ajaks tööle tuleks, motivatsiooni hommikuti varem toast välja tulla. Aga see on nõrk motivaator, mistõttu võin olla üsna kindel, et kohtume homme hommikul jälle.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: