Aedniku õnn

“Till on üles tõusnud!” kilkasin mina mõned päevad tagasi ja jooksin oma suurt õnne ka sõbrannale näitama. Üle nädala aja oli see tops, kuhu tilliseemned külvasin täiesti must, ei ühtegi rohelist liblekest, mis võiks anda lootust, et sealt midagi tärkamas on. Aga nüüd paari päevaga, piu-pau ja terve tops väikseid tillikesi täis. Basiilik on ka väga kenasti idanenud. On lootust kodust pestot saada. Hernel pole keppi tarvis, sest hernest ma maha ei pannudki. Küll aga sai aia äärde istutatud paar lillhernest, mis kõigi eelduste kohaselt peaks ennast mööda võrgutraate ülespoole ajama hakkama. Hiljem panen nende kõrvale ka mõned päevalilled.
Peenral on juba murulauku, salveid, tüümiani, peterselli, rukolat, lehtsalatit. Eile istutasin melissi ja piparmünti. Sulnis. Keksin iga päev ümber oma peenralapi liblikapolkat tantsida ja kilkan vaimustunult nagu meie kõigi suur lemmik Jamie. Kui mu enam mind nüüd näeks, võiks ta õnnelikult ohata, et tütar polegi päris raisku läinud.