Kinkisin endale sünnipäevaks auto. Väga pikalt planeeritud kingitus oli, tervelt kaks aastat toitsin panka. Aga vähemasti sain täpselt sellise auto nagu mul tarvis – pakub vaimset ja meelelist naudingut ning samas on äärmiselt praktiline. Mõtlesin oma autot imetledes, et kust leida samasugune mees… Mehe-teema on viimasel ajal väga aktuaalseks muutunud. Kui sõbrannad eile uurisid, mida ma sünnipäevaks tahan, tuli mul automaatselt üle huulte: “Meest!” Nemad hakkasid muidugi ilkuma, et tõmbavad mulle mõne prinkis pepuga sportlase tänavalt, neid liigub siinkandis rohkesti. Ma pidin neile siis põhjalikku selgitustööd tegema, et Mees pole mingi suvaline, vaid täiesti konkreetsete parameetritega isik, kes neil nüüd loetud päevade jooksul tuleb üles leida ja mulle sünnipäeva hommikul koos lillede ja tordiga öökapi peale sokutada.
Mees on sepp (või puusepp või pott-sepp, peaasi et mitte soss-sepp); sünniaastaga 78 või varem, aga kindlasti mitte hiljem kui 80; vähemalt 180 cm pikk, pruunide silmade, heledate lokkis juustega ja aleksandertammertlike näojoontega; armastab koeri; soovib elada maal (soovitavalt rannikul); oskab pilli mängida ja hästi tantsida… Nooh, nüüd peaks juba piisavalt selge olema, keda otsida.
Tõenäolisem on muidugi, et saan sõbrannadelt kingituseks Riho Sibula kontserdi DVD, aga ei või iial teada. Lootus jääb. Ja eks neid sünnipäevi tuleb edaspidigi. Kuidas see Secreti värk oligi – lase oma unistus vabaks, siis saab see tõeks?
Minu mõistus on minu enda tehtud 