Töö juurde käib hulk erinevaid väliseesti ajalehti, mis kajastavad olulisemaid sõnumeid kaugelt esivanematemaalt. Enamustest artiklitest kumab läbi kahetsus, et elu Eestis pole enam see, mis kunagi headel aegadel ehk siis Pätsu ajal. Sealsete eestlase järeltulijate jaoks peaks Eesti olema jätkuvalt selline nagu ta oli 1930ndatel, sest sellisena on seda maad neile igatusest õhates kirjeldanud nende esivanemad, keda elumerelained teise ilmasõja käigus Kanadasse, Rootsi või Austraaliasse kandsid. Nad hoiavad seda pilti oma vaimusilmas nagu vanamees, kes igatseb taga oma noorpõlvearmastust, kuid kui toimub taaskohtumine, on tohutult pettunud, sest neiust, keda ta oma südames kandnud on, on saanud vanaeit. Nõnda samuti on kauge maa eestlased pettunud, kui näevad, et elu Eestis polegi 20. sajandi algusesse seisma jäänud.
23. oktoobril Torontos ilmunud ajaleht “Eesti Elu” pühendab palju lehekülgi Eesti dokumentaalfilmide festivali EstDocs 2009 kajastamisele. Sel aastal oli festivali avafilmiks Meelis Muhu “Kihnu pulm”. Reporter Eerik Purje kirjutab:
Avafilm “Kihnu pulm” paelus vaatajaid juba oma värviküllusega, mis peegeldus nii saare naiste igapäevases rahvarõivastuses kui rikkalikus käsitöös. Lisaks väikesaare miljöö ja mentaliteet koos iidsete traditsioonidega. Kolm päeva kestnud pulm vaheldumisi pruudi ja peigmehe kodus pani Kihnu mineviku korraks elama.- – –
Häirivaks võis pidada, et pillimehed üürgasid tänapäevaseid laule, et külatänaval veeresid hobusõidukite asemel autod ja mootorrattad ning sidet kahe talu vahel peeti mobiiltelefoniga.”
Siinkohal meenub sellesuvine küladisko Kihnul Kurase baaris, kus tüdrukud oli kördid vahetanud ülilühikeste diskopükste vastu ja jalga tõmmanud pikad valged nöörsaapad, aga keerutasid ikka diskorütmis kahekaupa reinlenderi sammu.
Minu mõistus on minu enda tehtud 